Olete juhtumisi pannud Google otsingusse “süüdistav eestlane”? Mina panin ja sain 522 000 vastet. Jah, lugesite õigesti, üle poole miljoni vaste!

Mina olen süüdi?! Sina oled süüdi! Ei, tema on süüdi! Eluvõitlus süüdi
mittejäämise eest on meie elu pärisosa varasest noorusest saadik. Me õpime
lapsest saadik heitlema selle eest, et süükoorem meie õlule ei langeks: valesti
astutud sammu või kõveralt tõmmatud kriipsu eest. Me oleme sellega niivõrd
harjunud, et sageli ei tea teistmoodi toimida ka täiskasvanuks saades. Ainult
mängud lähevad karmimaks ning kiusatused suuremaks. Ja sageli on edukam
see, kes teiste süüdistamise kunsti paremini jagab ja esimesena alustab, siis peab hiljaksjäänu suuremat vaeva nägema tõestamaks, et tema pole süüdi.

Süütust tõestada on hulga keerulisem, kui süüdi mõista

Maailm jaguneb süütuse presumptsiooni austavate ja süüdiolemist eeldavate
ühiskondade vahel. Eesti asi on ka selles küsimuses valik teha.
Eestlase ajalooline mälu kinnitab, et igal juhul süüdijäämine on eluline
paratamatus. Seleta saksale palju tahad, süüdi jääd ikka ja mõisa taga saad peksa pealekauba. Palu palju tahad, kui oled Siberisse saadetavate nimekirjas, siis pole vahet, kas oled süüdi või mitte. Minek oli tookord kindel. Sõdi saksa või vene poolel, süüdi oled ikka, sõltub vaid hinnangute andmise ajast.

Seega polnud ajalooliseks valikuks mitte küsimus, kas ollakse süüdi või mitte,
vaid kes jääb seekord süüdi ja kes pääseb. Harjumuspärane mõtlemine, et keegi
on niikuinii süüdi ja süüdlane tuleb leida, kollitab kogu maailma. Meie küsimus
peitub selles, kas tahame olla osa sellest või mitte.

Praeguseks on pea poolel Eesti elanikkonnast sissekanne karistusregistris,
täitemenetluse sundtäitmist on kogenud üle kümnendiku rahvast. Depressiooni
kui elu halvavat psüühikahaigust ravib arstlikul tasemel diagnoosituna rohkem
kui 75 000 inimest, rääkimata nendest, kes seda omal käel ravivad või veel
ignoreerida püüavad. Kas kõigi nende arvude taustal võime rääkida süülisusest,
süütundest ja sellega seotud depressioonist kui rahvuslikust eripärast?

Igal nädalal meelitatakse teleka ette Lauluväljaku täis rahvast, et koos otsustada, kes mida või keda pealt nägi ning kes seekord süüdi jääb. Süü maatriks resoneerub enamikes inimestes ja kõigil on vabastav vaadata, et seekord keegi teine süüdi jääb. Kas pärast keegi ka päriselt kohtus süüdi mõistetakse pole oluline, sest avalik eksekutsioon on täide viidud ning vahet enam pole, mis laibaga juhtub.

Kas süüditunnistamise niidutöö juurib välja süü juure? Niidumees peab ennast
kangelaseks, aga ennäe, paari nädala pärast tuleb niitmist otsast peale alustada.
Võtaks hoopis labida kätte ja asuks kõik koos seda süü juurt välja kaevama?
Peale labidaga hoogsat rapsimist hakkavad välja tulema erinevad kihid –
ühiskonna formaalselt deklareeritud väärtused, siis tegelikud hinnangud, edasi
avalikkusele tehtavad näod ja öeldavad sõnad ning tegelikud mõtted ja teod.
Süü juur pole üksik juurikas, vaid paksu ja vedelaga läbipõiminud tihe juurte
narmastik.

Meie tänane ühiskond ei usu valdavalt jumalat, kuid kaasinimestelt nõuame
ingellikku käitumist ja kohtumõistmisel teeme jumalana otsuseid.
Möödunud pühade taustal võib meenutada, et juba kaks tuhat aastat tagasi püüti inimkonda ahistavat süüahelat katkestada ning kirikusse minnes võime
senimaani kuulata, kuidas Jeesus tegi tänapäeva ratsionalistlikus kontekstis väga ebahariliku sammu: ta võttis kogu inimkonna süü enda peale ja lunastas kõigi inimeste, terve inimkonna patud. Oleks Jeesus sündinud meie aega, oleks
arvatavasti jäänud ta luuseriks, sest skeptikud oleks ta pikemalt mõtlemata
tembeldanud narriks ja petturiks ning pealtnägijad oleks ta avalikult välja
naernud. Tõenäoliselt oleks ka keegi agar kodanik teinud Jeesuse peale
kuriteoteate kelmuse paragrahvi alusel või oleks Jeesus varem või hiljem viidud hullumajja oma vere-veini ja ihu-leiva jutuga.

Oli see suuremeelsus, oli see tüdimus kõigest asisest, müüdavast ja ostetavast,
mis pani Jeesuse rääkima ristisurma kaasa toovast uuest lepingust? Või oli see
inimliku kurbuse ja üksijäämise, kuid jumaliku armastuse akt? Millegi kõrgema
igatsus ja armastus, mille poole inimesed oma hinges püüelda võiksid? Eks see
ole igaühe enda otsustada, kuidas Jeesuse looga suhestuda.

Pilaatus igal juhul ei uskunud kohtumõistjana Jeesuse süüd, küsis seda kolm
korda rahvalt üle, kuid lõpuks pesi oma käed puhtaks ja lasi rahval hääletada
(loe: laikida) Barabase ja Jeesuse vahel. Kas võib rahva otsust pidada
demokraatlikuks? Ju võib. Toimus ju häälekas hääletus. Kas tänapäevases
kontekstis oleks rahvas teinud sama otsuse? Kes teab. Jeesusest järgi jäänud
ainsad asjad – tema riided, jagati lahtikäristamise ja liisuheitmisega rooma sõdurite (loe: kohtutäiturite) vahel laiali. Ja justkui ei jäänudki Jeesusest enam
midagi jagatavat järele.

Nõnda ongi läbi ajaloo ajalised asjad ja ajatud vaimud omavahel dramaatiliselt
kohtunud. Aga asja saab kohe katsuda ja asja saab maha müüa ja asja eest saab
kohe raha kätte. Asjade kogumine väärtusena ja eneseväärtuse identifitseerimine läbi asjade võrdleva omamise on kujundanud ajaloo jaoks
eluvõõra maailmavaate, sest asjade kadumisel kaob ka sellise maailmavaate
esindaja identiteet. Aga asjade ümberjagamine on ühiskonna arengu pidev
protsess.

Lihast sünnib liha, kuid vaim sünnitab vaimu. Süüdlaste otsimise suletud ringist
ei vabasta see, kui meil oleks rohkem raha ja makse, rohkem asju ning ressurssi,
mis lubaks meil jätkata sõda meis endis ja valmistuda sõjaks meie ümber.

Mida me mõistame Eesti all?

On see unistus meie ühisest kodust, kus kõigil on hea ja turvaline olla, nii et hing ei ole haige ja süda ei valuta? Või on see väljasurev Eesti küla, kuhu mõneks kuuks suvel lastega minna ja sellest ülejäänud poriperioodil unistada? On see hoopis asjade muretsemise ja pideva ümberjagamisega ning sellega seotud lõpututes vaidlustes süüdlasi otsiv kogukond? Või on see inimeste kohal kõrguv superministeerium mustaks värvitud kolme kiskjaga?

Hiljuti kõlas meedias kurb statistka: meie väikeses ühiskonnas on möödunud
aastal otsustanud elust lahkuda 200 inimest. Missugune süükoorem või talumatu depressioon võis panna selliseid otsuseid tegema? Senimaani toimub
ühiskondlik arutelu, miks osa Eesti intelligentsist oli 30-ndate Eesti vaikivast
ajastust väsinud ja asus end pettes uskuma, et päike tõuseb idast. Teame, miks
Johannes Vares-Barbarus endalt hiljem idapäikese all elu võttis. Aga miks pidid
200 eestimaalast endalt eelmisel aastal elu võtma?

Mida oleme ühiskonnana väärt ja kas me oleme selle Eesti väärilised,
millest kunagi Laulupidudel üheskoos ja üksteisele vastandumata
unistasime?

Ühiskond on sama toimiv või mitte-toimiv, kui hästi või halvasti kohtleme me kõige nõrgemat või kaitsetumat või eksinumat endi seas.

Tuleviku tarkusega minevikku kujundada ei saa. Minevik on just see hetkeline
olev, mille valikute paljususes tehtud inimlikud otsused on sageli olnud hetke
emotsioonide ja kogenematuse sunnil sama juhuslikud nagu õnnemängus ning
mille kahetsemisele võib kulutada terve järgneva elu. Mineviku painest
vabanemiseks on vaja andestust. Endale ja teistele andeksandmist.

Andestamatus on kui mürk, mida ise pidevalt juua, lootuses, et teine seepeale
maha sureb.

Mille nimel me siis elame? Niikunii oleme mõnekümne aasta pärast minevikku
kadunud põlvkond, hoolimata sellest, kes rohkem või vähem suutis oma elus
teisi süüdistada, selle pealt teenida ning asju või tiitleid kokku ajada. Milleks me
siis elame? Kas selleks, et tunda uhkust hukatuse külvamisest või hoolivuse
hoidmisest. Hävingust või armastusest? See on küsimus, millele siinses elus
tuleb meil endil oma vastus leida. Ja kõik meie põlvkonna tehtu või tegemata
jätmine kulmineerub ikka ühte ainsasse lõpp-punkti: kas järgnevad põlvkonnad
soovivad meid hea sõnaga meenutada või tahavad kiiremini unustada? Vaid
tulevastes põlvedes jääme me elama üle oma aja.

Vaba tahte seadus annab meile üheaegselt vabaduse ja kiusatuse selles elus
valida hea ja kurja tundmise puu vilju ja kogeda selle maitset. Ja maitse üle on
raske vaielda.

Artikli Looja Martin Napa ja Eesti suurmeedia väljaanded keeldusid seda lugu avaldamast. Artikkel ilmus ainult Eesti Päevalehes (Estniska Dagbladet) Rootsis, Stockholmis 17. juuli 2018.a.