Laenusuhtes sõlmitav notariaalne kokkulepe on Eestis levinud praktika olukorras, kus laenuvõtja ei suuda kohustusi täita ja tuleb leida võlgnevuse lahendamiseks kiire lahendus. Notari juures vormistatakse võlanõue ning sageli ka maksegraafik ametlikus korras, andes dokumendile täitedokumendi jõu. See tähendab, et kui võlgnik hiljem kokkulepitud tingimusi ei täida, võib laenuandja pöörduda otse kohtutäituri poole ning algatada sundtäitmise ilma eraldi kohtumenetluseta. Notariaalne võlakokkulepe on seega alternatiiv pikale ja kulukale kohtuvaidlusele ning annab laenuandjale kiirema ja kindlama viisi raha kättesaamiseks.

Notariaalse täitedokumendi kasutamine mõjutab oluliselt mõlema poole õigusi. Võlgnik loobub sisuliselt võimalusest hiljem kohtus vaielda selle üle, kas ja kui palju ta võlgu on. Kui ta allkirjastab notari juures kokkuleppe, on nõude olemasolu ja ulatus ametlikult kinnitatud ning hilisem vaidlustamine muutub keerukaks. Samas peab notar tehingu tõestamisel kaitsma ka nõrgema poole huve ning veenduma, et mõlemad osapooled saavad lepingu sisust ja tagajärgedest ühtmoodi aru. Selles artiklis vaatleme põhjalikult, mida notariaalne kokkulepe laenusuhetes tähendab, tuues elulisi näiteid, analüüsides seadusandlust (võlaõigusseadus, tarbijakrediidi regulatsioon, täitemenetluse seadustik, notariaadiseadus) ning Eesti kohtupraktikat. Lisaks anname nõuandeid, millised ettevaatusabinõud laenusaaja peaks enne allkirjastamist kasutusele võtma ning millised ohukohad võivad varitseda.

Mis on notariaalne võlakokkulepe ja miks seda sõlmitakse?

Notariaalne võlakokkulepe on laenuandja ja laenuvõtja vahel notari juures sõlmitud leping, millega kinnitatakse laenusaaja võlgnevus ning sageli lepitatakse kokku selle tasumise ajakava. Oluline on, et notar vormistab selle kokkuleppe notariaalaktina selliselt, et see on täitedokument – s.t. sundtäitmisele kuuluv ametlik dokument. Vastavalt täitemenetluse seadustikule võib kohtutäitur täitemenetluse algatada muu hulgas notariaalselt tõestatud kokkuleppe alusel, mis näeb ette rahalise kohustuse ja milles võlgnik on nõustunud kohese sundtäitmisega. Teisisõnu, laenusaaja allub vabatahtlikult otsekohesele sundtäitmisele, kui ta kokkulepet ei täida. Tavaliselt sisaldab selline leping selgelt kindlaksmääratud rahasummat (sh intressid, viivised) ja maksegraafikut, mis on notariaalaktis vormistatud sama täpselt nagu kohtuotsuse resolutsioon.

Notariaalse kokkuleppe eelis laenuandjale on ilmne: puudub vajadus esitada hagi kohtusse ja oodata kohtuotsust. Kohtumenetlus võib võtta kuid või aastaid ning selle tulemus pole laenuandja jaoks kindel – kohus võib lepingus leida puudusi või vähendada nõuet (eriti tarbijakrediidi puhul). Notariaalne akt välistab suure osa sellest ebakindlusest, võimaldades võlausaldajal pärast võlgniku poolset rikkumist kohe kohtutäituri poole pöörduda. Laenuandja jaoks on tegemist mugava, odava ja kindla viisiga nõude realiseerimiseks.

Laenuvõtja seisukohast on pilt teistsugune. Notariaalne võlakokkulepe annab talle küll võimaluse võlg kohtuväliselt restruktureerida (näiteks saada pikem maksetähtaeg või maksegraafik), kuid vastutasuks loovutab ta olulise õiguse – võimaluse hiljem vaidlustada võlanõuet tavalises kohtumenetluses. Kui maksegraafikut ei suudeta täita, saab sissenõue alata kiiresti ja ilma täiendava hoiatuseta. Võlgnikul jääb küll õigus erimeelsuse korral kohtusse pöörduda, ent seda tuleb teha eraldi hagiga sundtäitmise peatamiseks või kokkuleppe tühistamiseks. Selline hagi on kulukas (riigilõivud, võimalikud advokaaditasud) ning tuleb esitada paralleelselt juba käimasoleva täitemenetlusega. Seadus lubab võlgnikul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning selles hagis võib ta esitada kõik vastuväited nõude olemasolule ja kehtivusele, mida tal oleks olnud võimalus esitada tavapärases kohtuvaidluses. Hagi esitamine aga ei peata automaatselt täitemenetlust ning kuni kohtulahendini võib kohtutäitur jätkata sissenõuet, välja arvatud kui kohus menetluse ajutiselt peatab. Seetõttu on võlgniku jaoks notariaalse lepingu allkirjastamine samm, mis tuleb väga põhjalikult läbi mõelda.

Oluline on rõhutada, et mitte iga notariaalne leping ei ole automaatselt täitedokument. Näiteks kui sõlmitakse tavaline laenuleping notariaalselt, ei muutu laen automaatselt sissenõutavaks enne selles kokkulepitud maksetähtaja saabumist. Kohtutäitur ei saa üksnes notarilt saadud laenulepingu alusel täitmist alustada, kui võlg ei ole veel maksetähtaja möödumisel nõutavaks muutunud. Seepärast on praktikas tavaline, et kui laenulepingust tulenev võlg tekib (st tagasimaksetähtaeg on möödunud ja võlgnik pole tasunud), kutsutakse võlgnik notari juurde uueks kokkuleppeks või võlatunnistuse andmiseks. Selles uues notariaalaktis kinnitab laenuvõtja konkreetselt tasumata summa olemasolu ning allub kohesele sundtäitmisele kokkulepitud tingimustel. Alles seejärel on dokument täitedokumendina kehtiv ning kohtutäitur võib selle alusel sissenõudmise algatada. Juhul kui võlgnik keeldub notarisse ilmumast ja uut kokkulepet sõlmimast, jääb laenuandjale traditsiooniline kohtuhagi võimalus.

Alljärgnevalt toome eraldi näiteid erinevat tüüpi laenude puhul ja selgitame, kuidas notariaalne kokkulepe neid mõjutab.

Elulised näited erinevat tüüpi laenude puhul

Notariaalset võlakokkulepet võib kohata nii eraisikute vahelises laenus, kiirlaenudes kui ka pankade laenude puhul. Järgnevad näited illustreerivad, kuidas selline kokkulepe erinevates olukordades toimib ja millised on selle eripärad.

Eraisikute vaheline laen ja notariaalne tõestamine

Näide: Sõber laenab tuttavale 5 000 eurot. Algul lepitakse kokku suuliselt või lihtkirjalikult, et laen tagastatakse aasta pärast. Kui tagasimaksmise tähtaeg möödub ja raha pole laekunud, võib laenuandja mõelda notariaalse kokkuleppe peale. Eraisikute vahelised laenud kuuluvad võlaõigusseaduse üldiste sätete alla: laenulepingu mõiste kohaselt annab laenuandja laenusaajale rahasumma ja laenusaaja kohustub sama summa tagasi maksma. Kui eraisikust laenuandja ei tegutse majandus- või kutsetegevuses, siis seaduse järgi ei lisandu laenule automaatselt intressi, kui seda pole eraldi kokku lepitud. Seega tihti on eraisikute vahelised laenud intressita või sümboolse intressiga.

Notariaalne vorm ei ole eraisikute laenu puhul kohustuslik – laenuleping on kehtiv ka kirjalikult või isegi suusõnaliselt (kuigi tõendamise seisukohalt on kirjalik vorm soovitatav). Notariaalse tõestamise kasuks võivad eraisikud otsustada näiteks siis, kui summa on väga suur või puudub usaldus täielikult. Notari juures saab laenuandja kindluse, et laenusaaja tunnistab võlga ametlikult. Kui võlgnik hiljem kokkulepet rikub, saab laenuandja nõude viivitamata täitmisele pöörata. Samas kaotab laenusaaja võimaluse vaidlustada näiteks seda, kas ta üldse raha sai või kas summa oli teine – notariaalaktis on need asjaolud lõplikult kinnitatud.

Eraisikust laenuandja puhul tuleb tähele panna, et kui ta annab süstemaatiliselt laene välja, võidakse teda käsitada tarbijakrediidiandjana. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult on tegemist tarbijakrediidilepinguga iga kord, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab eraisikule laenu. Ka eraisikult saadud laen võib olla tarbijakrediit, kui laenude andmine on muutunud sellele eraisikule äriliseks tegevuseks. Sellisel juhul kohaldatakse rangemaid nõudeid (vt kiirlaenu näide allpool). Ühekordse sõpradevahelise laenu korral tarbijakrediidi reeglid üldiselt ei rakendu, kuid laenuandjal on siiski võimalik kasutada notariaalset kokkulepet kui võlgnevus tekib. Kui laenusaaja hiljem leiab, et kokkulepe tehti näiteks pettuse või ähvarduse mõjul, on tal õigus nõuda kokkuleppe tühisust, ent selle tõendamine on keeruline. Notariaadiseaduse kohaselt peab notar veenduma, et isikud annavad tehingu kohta tahte avalduse vabatahtlikult ning mõistavad selle tähendust. Kui notar on kokkuleppe tõestanud, on eeldus, et tehing tehti vabatahtlikult ja teadlikult.

Kokkuvõte eraisikulaenu puhul: Notariaalne võlakokkulepe annab laenuandjast eraisikule tugeva kaitse – võla sissenõudmine muutub lihtsamaks. Laenusaaja jaoks aga tähendab see, et ta peab olema veendunud võlasumma õigsuses ja kokkuleppe realistlikkuses, sest hilisem vaidlus on raskendatud. Kui võimalik, võiks vältida notariaalset täitedokumenti näiteks makstes kasvõi osa võlast, et jõuda laenuandjaga kohtuvälisele lahendusele ilma täitedokumendita.

Kiirlaen ja notariaalne kokkulepe

Näide: Tarbija on võtnud kiirlaenu krediidiandjalt (nn SMS-laenu firma) 500 eurot, kuid ajapikku on koos intresside ja viivistega võlg kasvanud 800 euroni. Kiirlaenuandja pakub võlgnikule võimalust sõlmida notaribüroos kokkulepe, kus fikseeritakse kogu võlasumma ning määratakse maksegraafik 12 kuu peale. Vastutasuks nõustub laenuandja hetkel kohtusse mitte pöörduma – eeldusel, et notaritasu maksab võlgnik ning viimane annab nõusoleku koheseks sundtäitmiseks, kui graafikut ei järgita.

Kiirlaenud kuuluvad tarbijakrediidi valdkonda. Võlaõigusseadus (VÕS) defineerib tarbijakrediidilepingu kui krediidilepingu, mille puhul ettevõtjast krediidiandja annab tarbijale laenu või muu krediidi. Selliste lepingute suhtes kehtivad erinõuded. Esiteks, tarbijal on õigus teatud perioodi jooksul lepingust taganeda (üldjuhul 14 päeva, VÕS § 409¹). Teiseks, krediidiandja peab tarbijale lepingueelselt andma põhjalikku teavet ning hindama tarbija krediidivõimelisust (vastutustundliku laenamise põhimõte). Kolmandaks, kehtib krediidi kulukuse määra ülempiir: tarbijakrediidileping on tühine, kui kokkulepitud krediidi kulukuse määr (mis hõlmab intressi ja kõiki muid laenukulusid) ületab rohkem kui kolm korda Eesti Panga avaldatud keskmist tarbimislaenude kulukuse määra. Seaduse järgi tuleb sellisel juhul tarbijal tagastada ainult laenu põhiosa ning maksta kasutamise ajalt üksnes seadusjärgne viiviseintress (mis on tavaliselt viivisemäär või VÕS § 94 lg 1 järgi viivitusintress). Näiteks kui keskmine krediidi kulukuse määr on 20% aastas, siis ülempiir on 60% – kui kiirlaenu KKM on 100%, on leping tühine ja tarbija peab tagasi maksma vaid põhiosa ning väikese seadusjärgse intressi.

Kui tarbijakrediidi (kiirlaenu) võlgnik kirjutab alla notariaalsele kokkuleppele, kus on võlgnevus täielikult fikseeritud, võib ta paraku kaudselt loobuda võimalusest hiljem väita, et algne leping oli tühine või tingimused ebaõiglased. Laenuandjad eelistavad tihti notariaalset maksegraafikut just seetõttu, et kui tarbija sellele alla kirjutab, on tal hiljem raskem väita, et intress oli liiga kõrge või leping tingimustele mittevastav. Kohtumenetluses peaks kohus tarbijavaidluses omal algatusel kontrollima, kas intressimäär ületab lubatut ning vajadusel jätma tühise intressi osas nõude rahuldamata. Notariaalse täitedokumendi puhul sellist kohtulikku kontrolli enne täitmist ei toimu. Alles siis, kui võlgnik ise esitab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, saab kohus hinnata, kas notariaalse kokkuleppe aluseks olnud leping oli tühine või nõue ebaõiglane. Seadus võimaldab hagimenetluses kõiki vastuväiteid esitada, kuid probleem on selles, et võlgnik võib olla teadmatuses oma õigustest või tal puuduvad ressursid kohtusse pöörduda.

Tarbijakrediidi seadused (sh VÕS tarbijakrediidi peatükk) annavad tarbijale kaitset ka siis, kui ta on passiivne. Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutas 2022. aasta lahendis, et tarbijakrediidilepingute puhul peavad kohtud isegi tarbija vastuväidete puudumisel omal algatusel kontrollima, kas leping või selle intressiklausel on tühine seadusest tulenevate piirangute tõttu. Näiteks ei tohi kohus mõista tarbijalt välja summasid, mis tuginevad tühisele lepingule või tühisele intressikokkuleppele, isegi kui tarbija ise sellele tähelepanu ei juhi. Notariaalse kokkuleppe sõlmimine aga viib vaidluse kohtuväliselt lahendamise rööbastele – kui tarbija ei vaidlusta, täidab kohtutäitur nõude täies mahus.

Kiirlaenuvõlgniku seisukohast on notariaalne maksegraafik ahvatlev siis, kui laenuandja on nõus seeläbi näiteks peatama intresside kasvu või loobuma osast viivistest. Sageli lubatakse, et kui kokkuleppest peetakse kinni, täiendavaid karistusi (nt lisatrahve) ei lisandu. Tarbija peab siin olema siiski ettevaatlik: ta peaks enne allkirjastamist konsulteerima võlanõustaja või juristiga, kes hindaks, kas kokkulepitud summa on õiglane ja kas laenuandja on järginud kõiki tarbijakaitse nõudeid. Kiirlaenuandjate puhul on teada juhtumeid, kus väga kõrgete intressidega lepingud on hiljem kohtus tunnistatud osaliselt tühiseks. Kui tarbija on juba notariaalaktile alla kirjutanud, võib ta küll hiljem hagi esitada, kuid nagu öeldud, on see vaevaline protsess.

Kokkuvõte kiirlaenu puhul: Notariaalne kokkulepe annab laenuandjale (kiirlaenu firmale) väga tugeva positsiooni – võlg saab kiiremini ja lihtsamalt kätte. Tarbija riskib aga sellega, et ta kinnitab võib-olla ebaõiglase lepingu järgse võlasumma ja kaotab võimaluse lasta kohtul seda vähendada. Seetõttu tuleks kiirlaenuvõlgnikul enne notariaalsele graafikule allakirjutamist kaaluda alternatiive: näiteks kas on võimalik võlg uuesti läbirääkida, taotleda maksepuhkust, konsulteerida tarbijakaitseameti või võlanõustajaga või isegi algatada maksekäsu kiirmenetlus (kus kohus siiski vaatab asjad üle) selle asemel, et kohe täitedokument allkirjastada.

Panga laen ja notariaalne kokkulepe

Näide: Pank on andnud eraisikule tagatiseta tarbimislaenu summas 10 000 € viieks aastaks. Laenusaaja on maksnud aasta, kuid kaotab siis töö ja ei suuda edasisi kuumakseid tasuda. Pank annab algul maksepuhkust, kuid olukorra pikenemisel soovitab laenu restruktureerida. Võimalik lahendus on sõlmida notaribüroos kokkulepe, kus pank ja võlgnik lepivad kokku uue maksegraafiku ning laenusaaja tunnistab viivises oleva summa panka võlgnevusena, alludes selle kiirele sundtäitmisele graafiku rikkumisel.

Pangalaenud erinevad kiirlaenudest mitmeti. Pangad on krediidiasutused, kellele kehtivad lisaks võlaõigusseadusele ka pangandusseadused (nt krediidiandjate ja -vahendajate seadus, krediidiasutuste seadus). Pankadel on üldiselt madalamad intressimäärad ja nad järgivad vastutustundliku laenamise põhimõtteid rangemalt. Kui klient satub makseraskustesse, on pankadel tavapäraselt huvi lahendada asi koostöös – näiteks pakkuda refinantseerimist või maksegraafiku muutmist. Notariaalne kokkulepe on pankade jaoks üks võimalik lahendus, eriti suuremate võlgade korral. Samas kasutatakse seda panganduses enamasti koos tagatistega laenude puhul.

Üks levinud näide on kinnisvaralaenud: kui laen on tagatud hüpoteegiga (nt eluasemelaen), toimub laenulepingu sõlmimine niikuinii notari juures, sest hüpoteegi seadmine nõuab notariaalset vormi. Sellisel juhul vormistatakse tihti ka laenuleping notariaalselt ja pannakse kohe kirja punkt, et laenusaaja allub kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Täitemenetluse seadustikus on eraldi säte, mis võimaldab täitedokumendina kasutada notariaalselt tõestatud kokkulepet, kus kinnisasja omanik (laenusaaja) allub kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude korral. See tähendab, et kui laenuvõtja jääb pangalaenuga makseviivitusse, võib pank kohtumenetluseta nõuda hüpoteegi realiseerimist (kinnisvara müüki) kohtutäituri kaudu. Praktikas pank siiski enne täitemenetlust tavaliselt hoiatab ja püüab võlgnikuga graafikut korrigeerida – sundmüügi alustamine on viimane meede.

Tagatiseta pangalaenude (näiteks väikelaen, krediitkaart) puhul notarisse minemine ei ole tavaline, sest leping sõlmitakse elektrooniliselt või kontoris kirjalikult. Kui võlg tekib, on pangal valik: kas alustada maksekäsu kiirmenetlust/kohtuhagi või proovida sõlmida võlgnikuga notariaalne võlakokkulepe. Pangad kasutavad notariaalset kokkulepet harvem kui kiirlaenuandjad, kuid see võib juhtuda näiteks siis, kui võlasumma on suur või kui võlgnik on koostööaldis ja pank soovib vältida kohtukulusid. Pankade maine on ka oluline – nad võivad eelistada kokkulepet, mis näeb kliendi jaoks välja lahenduse leidmisena (antakse maksegraafik) võrreldes sellega, et kohe kohtusse minna.

Laenusaaja vaatest pangalaenu korral: Pankadel on tihti lepingusätted, mis võimaldavad neil ühepoolselt leping üles öelda ja nõuda kogu laenu tagasimaksmist, kui laenusaaja on näiteks 3 kuud maksetega viivitanud. Sellises olukorras võib notarilepingu sõlmimine olla isegi võlgniku huvides – pank võib nõustuda mitte kogu summat korraga nõudma, vaid tegema uue graafiku. Samas, kui laenuvõtja aru saab, et ta tõenäoliselt ka uut graafikut ei suuda täita (nt pikaajaline maksejõuetus), siis notariaalne kokkulepe üksnes kiirendab tema jaoks vältimatut täitemenetlust. Pankadel on professionaalsed juristid; nad koostavad notarileppe tüüpiliselt nii, et kõik nõuded (põhiosa, kogunenud intress, viivis, leppetrahvid) on hõlmatud ja laenusaaja neist loobumata kinnitab võlga. Hilisem võimalus pankadega kohtus vaielda on väike – pangad üldjuhul ei riku tarbijakrediidi reegleid nii ilmselgelt nagu mõned kiirlaenuandjad, seega lepingud on formaalselt korras. Riigikohtu praktikas on siiski leitud, et ka pankadega seotud tarbijavaidlustes peab kohus omal algatusel kontrollima lepingute kehtivust ja intressiklauslite tühisust. Näiteks kui panga lepingus peaks olema krediidi kulukuse määr üle lubatud piiri (pangalaenude puhul harv juhus), ei saaks kohus seda välja mõista. Notariaalse kokkuleppega maandab pank aga selle riski.

Kokkuvõte pangalaenu puhul: Kui pank pakub probleemse laenu korral notarilepingu sõlmimist, tasub laenajatel hoolikalt kaaluda. On võimalik, et see on mõistlik lahendus – pank võib lepingus isegi mõningaid järeleandmisi teha (näiteks ajutiselt mitte arvestada viivist, kui graafikut järgitakse). Küll aga tähendab allkiri, et laenusaaja kinnitab pangale kogu nõuet ning edaspidi läheb asi kohtusse ainult laenaja algatusel, mitte panga omal. Laenusaaja peaks pangaga läbirääkimistel võimalusel saavutama, et notarileping oleks tema jaoks soodsam kui kohtu kaudu lahendamine – näiteks võiks ta püüda intressimäära vähendada või nõuda viiviste peatamist graafiku kehtivuse ajaks. Kõik kokkulepitud tingimused tuleb notariaalaktis selgelt fikseerida, sest hiljem on just see dokument alus täitemenetlusele.

Laenuandja ja laenuvõtja õigused ning kohustused notariaalse täitedokumendi korral

Notariaalne täitedokument (olgu see siis võlakokkulepe või laenuleping koos sundtäitmise klauselga) seab mõlemale poolele konkreetsed õigused ja kohustused.

Laenuandja õigused: Võlausaldaja peamine õigus on pöörduda kohtutäituri poole kohe, kui võlgnik rikub notariaalset kokkulepet. Täitemenetluse seadustiku kohaselt võetakse täitmisele näiteks võlgniku palgast või varast vastav summa ilma vajaduseta eelneva kohtuotsuse järele. Laenuandja võib nõuda täiturilt viivitamata meetmete rakendamist: sissetuleku arestimist, pangakonto külmutamist, vara kirjeldamist jne. Laenuandja kohustus on seejuures esitada täiturile nõuetekohane täitedokument ja täitmisavaldus. Kohtutäitur kontrollib, et dokument on formaalselt korrektne (notari kinnitused, võlgniku nõusolek sundtäitmiseks jne), kuid sisu üle (nt kas summa on arvutatud õigesti) täitur enamasti ei vaidle – ta lähtub dokumendist. Seetõttu on laenuandja huvides koostada notariaalne akt võimalikult detailne ja selge. Riigikohtu seisukoha järgi peab notariaalne leping täitedokumendina olema sundtäidetava sisu osas sama selge nagu kohtulahendi resolutsioon, ja selle selguse tagamine on eeskätt notari kohustus, kuid ka võlausaldaja huvides. Kui dokument on ebaselge (näiteks ei ole täpselt aru saadav, kui suur on nõude lõppsumma või millal maksed tasuda), võib kohtutäitur keelduda täitmise võtmisest või tekivad hiljem vaidlused.

Laenuandja peab täitma ka andmete esitamise kohustust. Täiturile avalduse esitamisel peab sissenõudja märkima, millised summad on tasumata, arvestama sisse laekunud maksed jms. Kui võlgnik on osaliselt maksnud, ei tohi nõuda juba makstu uuesti sissenõudmist. Valed andmed võivad tuua laenuandjale vastutuse – näiteks kui nõue on tegelikult väiksem, võib võlgnik vaidlustada täitemenetluse osaliselt. Laenuandja ei tohi täitedokumente kuritarvitada: kui võlgnik täidab kokkulepet korrektselt, pole põhjust täiturile avaldust esitada. Samuti, kui võlgnik näiteks pärast täitmise algatamist siiski maksab ära põhivõla, peab laenuandja nõude ulatuses täitmise lõpetamiseks avalduse tegema.

Oluline on seegi, et kui notariaalne leping näeb ette maksegraafiku, on laenuandja kohustus kinni pidada selles kokkulepitust. Ei ole lubatud pöörduda täituri poole enne graafikus märgitud maksetähtaja möödumist, väites näiteks, et kogu nõue on nüüd kohe sissenõutav. Kui graafik on notariaalselt kinnitatud, tohib sissenõudja nõuda ainult graafikujärgseid summasid vastaval ajal või kogu ülejäänud võlga alles siis, kui graafiku tingimust (näiteks ühte makset) on rikutud ja lepingus on kokku lepitud, et graafiku rikkumisel muutub kogu ülejäänud summa korraga sissenõutavaks. Sellised klauslid (graafiku muutumine lõplikult kehtetuks esimese rikkumise järel) peaksid samuti notariaalaktis selgelt kirjas olema.

Laenusaaja (võlgniku) õigused: Ehkki võlgnik loobub vabatahtlikult kiirest vaidlustusvõimalusest, on tal ikkagi seaduslik õigus teatavatel juhtudel enda kaitseks samme astuda. Täitemenetluse käigus saadab kohtutäitur võlgnikule täitmisteate, milles on märgitud vabatahtlik tasumise tähtaeg (nt 30 päeva). Võlgnikul on õigus selles ajavahemikus nõue ise täita – sellisel juhul peab ta maksma täituritasu ainult 50% ulatuses, mis on soodsam. Samuti võib võlgnik taotleda täiturilt täitmise ajatamist (aja pikendamist), kuid selleks on üldjuhul vaja laenuandja nõusolekut. Kui sissenõudja on paindlik, võib täitur lubada võlga tasuda osade kaupa ka pärast täitmise algust (näiteks arestides igakuiselt palgast teatud summa).

Võlgniku kõige olulisem õigus on aga kohtulik vaidlustamine, kuigi see toimub eraldi hagina. Nagu eelpool mainitud, saab võlgnik esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 221). Sellises hagis võib ta viidata näiteks sellele, et: a) võlgnevus on juba tasutud (osaliselt või täielikult); b) laenuandja lubas lepingust taganeda või tegi suuliselt teise kokkuleppe; c) notariaalne leping on tühine või kahjustab oluliselt tarbija õigusi (nt sisaldas ebaseaduslikku intressi); d) laenuleping ise on tühine (näiteks pettuse või seadusevastasuse tõttu) jne. Seadus lubab võlgnikul esitada kõik materjaalsed vastuväited nõude kohta, kui täitedokument ei ole kohtuotsus. Kohtu hinnangul ei piira notariaalne kokkulepe võlgniku võimalust tuua esile ka neid argumente, mida ta oleks saanud esitada kohtus põhivõla vaidluses – ent nüüd peab ta need esitama eraldi hagis ja kandma algul ise kohtukulud. Kui võlgnik võidab (näiteks kohus leiab, et leping oli osaliselt tühine), jäävad kohtukulud laenuandja kanda.

Lisaks on võlgnikul teatud menetlusega seotud õigused: tal on õigus saada kohtutäiturilt infot täitemenetluse kulgemise kohta, tal on õigus taotleda kohtutäituri tegevuse peale järelevalvet või vaidlustada täituri otsuseid (nt vara arestimise akti) täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kuigi notariaalne täitedokument vähendab drastiliselt vaidluse aega, ei tähenda see, et võlgnik kaotaks kõik võimalused oma õigusi kaitsta – need võimalused on lihtsalt teistsugused ja rakenduvad hiljem ning raskemini.

Mõlema poole kohustused kokkuleppest tulenevalt: Pärast notariaalse lepingu sõlmimist on see leping mõlemale siduv nagu iga teinegi leping. Laenusaaja kohustub tegema kokkulepitud maksed õigel ajal ja summas, laenuandja aga kohustub aktsepteerima neid makseid kokkulepitud viisil. Näiteks kui kokkulepe näeb ette, et laenuandja ei alusta täitemenetlust, kuniks võlgnik tasub igakuiselt 100 € teatud kuupäevaks, siis laenuandja ei tohi vaatamata täitedokumendi olemasolule minna täiturile, kui võlgnik seda graafikut täidab. Vastupidisel juhul rikuks laenuandja lepingut ning võlgnik võiks nõuda täitemenetluse lõpetamist ja kahju hüvitamist. Samuti, kui laenuandja lubas notarileppes mingi soodustuse (näiteks intresside mittearvestamise perioodil, mil graafikut järgitakse), on ta kohustatud sellest kinni pidama.

Notariaalne täitedokument ei välista kokkuleppe täitmise käigus poolte uut kokkulepet. Nad võivad hiljem omavahel muuta maksegraafikut (soovitavalt taas notariaalselt, et see oleks kehtiv täitedokumendina) või laenuandja võib teha muud järeleandmised. Kuni võlg pole täielikult tasutud või menetlus muul viisil lõppenud, on osapooltel võimalus uute asjaolude ilmnemisel sõlmida kasvõi täiesti uus leping (nt kui võlgnik saab uue töö, võivad nad kokku leppida suuremates osamaksetes ja fikseerida see notaris).

Kokkuvõttes on notariaalne täitedokument tugev instrument laenuandja käes, kuid see on endiselt leping, mis peab vastama seadusele ja headele kommetele. Kui kokkulepe on ebaseaduslikult koormav (nt laenuvõtja jaoks äärmiselt kahjulik), võib see olla tühine. Notari roll ongi aidata vältida selliseid olukordi – notar peab selgitama osapooltele nende õigusi ja kohustusi ning veenduma, et keegi ei tee kokkulepet, mille tagajärgi ta ei mõista. Justiitsministeeriumi statistika näitab, et notarid aeg-ajalt keelduvadki tõestamast tehinguid, mis on ilmselgelt ühepoolselt kahjulikud või kui ilmneb, et inimene ei saa tehingust aru. Seega teatud kaitsemehhanismid on olemas, kuid pärast allkirja andmist on leping jõus.

Praktilised sammud laenajale enda kaitseks

Notariaalse võlakokkuleppe allkirjastamine on tõsiste tagajärgedega samm, mistõttu laenusaaja peaks enne selle tegemist põhjalikult valmistuma. Allpool on toodud praktilised sammud ja soovitused, kuidas laenaja saab end kaitsta ja teha informeeritud otsuse:

• Konsulteeri võlanõustaja või juristiga enne allkirjastamist: Enne notariaalsele kokkuleppele nõustumist peaks võlgnik pöörduma tasuta võlanõustamise teenusele (mida pakuvad kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad või MTÜ-d) või juristi poole. Spetsialist aitab läbi vaadata kokkuleppe tingimused ja hinnata, kas need on mõistlikud. Sageli oskab nõustaja ka selgitada, millised õigused laenusaajal on ja kas laenuandja pakkumine on kooskõlas seadusega (nt tarbijakrediidi puhul, kas intressid ei ületa lubatut jne).
• Analüüsi kokkuleppe tingimusi põhjalikult: Iga punkt notariaalaktis tuleks endale selgeks teha. Tuleb vaadata, mis on täpne võlasumma, kas see sisaldab juba kõiki tasusid (põhiosa, intress, viivis, leppetrahv) või võivad hiljem veel lisanduda summad. Samuti kontrolli maksegraafiku realistlikkust: kas kokkulepitud kuumaksed on jõukohased sinu eelarvele? Arvuta läbi oma sissetulekud-väljaminekud. Kui graafik on liiga optimistlik, tasub proovida enne allkirja pidada läbirääkimisi väiksemate osamaksete üle, pikema perioodi peale.
• Hinda kriitiliselt oma maksevõimet: Ole endaga aus – kui sul puudub stabiilne sissetulek või on muid suuri kohustusi, võib ka notariaalne graafik muutuda võimatuks. Paremal juhul suudad graafikut järgida ja võlad vähenevad, halvemal juhul aga viid end olukorda, kus 2-3 kuu pärast algab täitemenetlus ja siis lisanduvad veel täituritasud. Arvesta, et kohtutäituri tasud ja võimalikud täitemenetluse kulud võivad moodustada märkimisväärse summa (nt protsendi sissenõutavast nõudest). Seega, kui sa ei näe realistlikku võimalust graafikut täita, on vahel parem mitte sõlmida täitedokumenti, vaid leida alternatiiv (näiteks lasta võlausaldajal esitada maksekäsumenetlus – see annab aega ja kohus saab nõuet kontrollida).
• Kaalu laenude koondamist (refinantseerimist): Kui sul on mitu võlgnevust eri kohtades, siis võib mõnikord lahendus olla refinantseerimislaenu võtmine (näiteks pankadest, kui su krediidivõime veel võimaldab) või mõne tuttava abiga võlgade tasumine ning siis ühe võlausaldaja tagasi maksmine. Ideaalis on refinantseerimislaenu intress madalam ja saad tülikatest kiirlaenudest vabaneda. Kuigi ka refinantseerimislaenu võib sõlmida notariaalselt (nt tagatisega), on see enamasti siiski uus algus – sa saad vanad võlad likvideerida ja edaspidi tegeleda ühe võlaga. See samm eeldab aga, et keegi (pank või muu isik) usaldab sind piisavalt, et sulle see uus laen anda.
• Loe dokumenti aeglaselt ja esita küsimusi notarile: Notari juures ole rahulik ja keskendu tekstile. Notar on kohustatud sulle iga punkti selgitama, kui sa aru ei saa. Küsi julgelt: Mis juhtub, kui ma ühte makset ei tee? Kas kogu summa läheb kohe täitmisele? Kas mul säilib õigus vaidlustada mingitel alustel? – Notar annab selgitusi ja peab veenduma, et sa saad aru. Kui midagi jääb ebaselgeks või tunned ennast survestatuna, on õigus tehing katkestada. Sa ei pea alla kirjutama, kui sul on tekkinud kahtlused. Parem kulutada natuke notaritasu asjatult, kui astuda siduvasse lepingusse ilma kindluseta.
• Uuri võimalust lisada kokkuleppesse kaitseklausleid: Mõnikord võib võlgnik püüda läbirääkimiste teel saavutada, et leping sisaldaks ka temale soodsaid tingimusi. Näiteks: “Võlausaldaja kohustub mitte algatama täitemenetlust, kui viivitus ei ületa 7 päeva” või “Kui võlgnik on tasunud X % võlast, kaalub võlausaldaja ülejäänud viivise andestamist”. Kuigi laenuandjad pole tihti altid järeleandmisi kirja panema, tasub proovida – eriti pankadega suheldes. Kõik kokkulepped, mis suuliselt lubatakse, peaksid minema ka notariaalakti kirja; vastasel juhul ei pruugi need hiljem kehtida.
• Ära häbene abi küsida ja läbirääkimisi pidada: Võlanõustaja võib aidata ka läbirääkimistel. Mõnikord on laenuandja nõus kohtuma koos võlgniku nõustajaga. Professionaalsed nõustajad teavad, milliseid argumente kasutada (nt viidata tarbijakaitse regulatsioonidele, kohtupraktikale) ja see võib laenuandjat mõjutada tingimusi pehmendama. Pea meeles, et ka laenuandja eelistab lõpuks raha tagasi saada, mitte pikaajaliselt võlgnikku menetleda – seega on tal motiiv saavutada teostatav kokkulepe.

Võimalikud ohukohad laenajale ja kuidas neid vältida

Notariaalne võlakokkulepe kätkeb endas mitmeid riske laenusaajale. Siin on peamised ohukohad ja soovitused nende vältimiseks:

• Oht: Laenaja ei mõista kokkuleppe tagajärgi. Paljud võlgnikud allkirjastavad notari juures dokumendi mõttega, et saavad lihtsalt uue maksegraafiku, adumata täielikult, et nad loobuvad sellega oma vaidlustusõigustest. Näiteks võib võlgnik arvata, et kui tal on edaspidi probleeme, saab ta ikka kohtus selgitada oma raskusi – tegelikult aga läheb nõue otse täiturile. Soovitus: veendu, et saad iga sõna tähendusest aru. Lase notaril selgitada, mis õigustest sa loobud. Teadvusta, et kui hiljem sa maksta ei suuda, siis toimub sundtäitmine ilma kohtuta. Kui see perspektiiv tundub hirmutav, kaalu mitte allkirjastamist.
• Oht: Ebaõiglaste tingimuste kinnistamine. Kui algne laenuleping sisaldas näiteks väga kõrget intressi või leppetrahvi, siis notariaalaktis kinnitad sa nende tasude maksmist. Hiljem on keeruline väita, et need olid ebaõiglased, sest oled need ise uuesti heaks kiitnud. Soovitus: enne allkirja analüüsi, kas võlasumma koosneb ainult õiglastest nõuetest. Kui leiad, et intress või trahv on ülemäära suur, maini seda notarile ja laenuandjale. Võimalik, et laenuandja on nõus vähendama mõnda komponenti (et üldse saada kokkulepe). Ära kinnita notariaalselt midagi, mis tundub sulle ülekohtune – hiljem selle vaidlustamine on võimalik üksnes tühisuse alusel, mis on keeruline tõendada.
• Oht: Liiga optimistlik maksegraafik. Võlgnik võib surve all nõustuda maksegraafikuga, mis on tema reaalse maksevõimega võrreldes ebarealistlikult karm (näiteks väga suured kuumaksed lühikese aja jooksul). Põhjuseks võib olla soov laenuandjat rahustada või teadmatus oma eelarvest. Kui graafik ei pea, läheb nõue täitmisele ja olukord hoopis halveneb (lisanduvad täitekulud, intressid jätkuvad). Soovitus: tee enda jaoks konservatiivne eelarve. Arvesta ka ootamatuid kulusid. Jäta igasse kuusse puhver. Ära luba maksta rohkem, kui sa tõenäoliselt suudad. Pigem venita graafik pikemaks – laenuandjale on ka kasulikum saada raha aeglasemalt, kui üldse mitte saada.
• Oht: Pereliikmete või käendajate vastutus. Tihti on laenudel ka käendajad või on abikaasa andnud nõusoleku hüpoteegile. Notariaalne võlakokkulepe võib hõlmata ka neid – nad võivad olla kaasallkirjastajad. Näiteks võib abikaasa allkirjastada, kinnitades hüpoteegi realiseerimise nõusolekut. Soovitus: veendu, et kõik, keda leping puudutab, on riskidest aru saanud. Kui sinu võlg on tagatud kellegi teise varaga (näiteks vanemate korteril hüpoteek), tuleb eriti kaaluda, kas mitte pigem vältida täitedokumenti ja lasta asjal minna kohtusse, kus on veel võimalus kokku leppida enne vara müüki. Notariaalne akt võib tekitada olukorra, kus tagatise omanikul on väga vähe aega reageerida enne, kui vara müüki pannakse.
• Oht: Allkirjastamine emotsionaalse või füüsilise surve olukorras. Paraku on teada lugusid, kus võlgnik on notarisse tulles suures stressis, võib-olla hirmul kohtusse mineku ees, ja kirjutab alla läbi lugemata. Hiljem selgub, et ta oleks võinud kohtus paremini hakkama saada (näiteks nõuet vähendada). Soovitus: ära lase end hirmutada. Laenuandja jutt stiilis “kui sa nüüd kohe ei kirjuta, läheb asi kohtusse ja sa maksad topelt rohkem” on tihti liialdatud. Kohtus on sul tegelikult teatud kaitse (nagu eelnevalt selgitatud, tarbijana isegi rohkem). Võta aega maha – ükski notarileping ei ole nii pakiline, et seda ei võiks mõni päev kaaluda. Sul on õigus notarile öelda, et vajad paar päeva mõtlemisaega. Võlausaldaja võib ähvardada, aga reaalselt ei juhtu midagi, kui võtad endale päev või kaks otsustamiseks.
• Oht: Lisakulud ja -karistused. Notariaalse lepingu sõlmimine toob kaasa notari tasu, mille tihti peab tasuma võlgnik. Lisaks, kui asi läheb täiturile, on täituritasu. Mõnikord ei pruugi võlgnikud mõista, et täiturile minnes lisandub ka viiviseaegsel intressil viivitusintress edasi (mõned lepingud näevad ette, et viivis jookseb kuni täieliku tasumiseni). Need kulud võivad võlakoormust suurendada. Soovitus: küsi laenuandjalt ja notarilt täpselt üle, millised kulud sina pead kandma. Notari tasu on seadusega kehtestatud – uuri, kui suur see on, ja proovi laenuandjaga kokku leppida, et kulud jagatakse (näiteks pool sina, pool nemad – eriti kui kokkulepe on ka laenuandja huvides). Küsi ka, kas intresside arvestamine peatub graafiku ajaks või jätkub (mõned kokkulepped sätestavad, et graafiku jooksul uusi viiviseid ei lisandu, mis on võlgnikule soodne).
• Oht: Mainekad laenuandjad vs. nn „sissenõudmisfirmad“. Pankade ja suuremate krediidiandjate puhul on tõenäosus, et kokkulepe on läbipaistev ja korrektne, suurem. Küll aga liiguvad võlad tihti inkassofirmadesse, kes võivad agressiivsemalt nõuda notariaalseid kokkuleppeid. Inkassofirmade huvi on sageli saada võlgnikult võimalikult kiiresti allkiri, et seejärel võlga edasi müüa või täiturile anda. Soovitus: kohtle kõiki laenuandjaid ettevaatusega, aga ole eriti ettevaatlik, kui tegemist pole algse laenuandjaga, vaid mõne kolmanda osapoolega. Kontrolli, kas nõue on üldse õiguspäraselt neile loovutatud. Sa võid nõuda tõendit, et just see firma omab sinu nõuet. Kui miski tundub kahtlane, ära kiirusta notarile – vajadusel konsulteeri advokaadiga, sest võib esineda juhtumeid, kus nõuet polegi korrektselt loovutatud ja inkasso nõuab raha, milleks tal pole alust.

Kokkuvõte

Laenuandja ja laenuvõtja notariaalne kokkulepe on võlgade lahendamise vahend, mis pakub laenuandjale kiiret ja kindlat teed nõude rahuldamiseks, kuid seab laenuvõtja oluliselt nõrgemasse positsiooni edasiste vaidluste osas. Eesti seadustes on sellele olukorrale raamid seatud: võlaõigusseadus reguleerib laenulepingute sisu, tarbijakrediidi regulatsioon kaitseb ülemääraste intresside eest, täitemenetluse seadustik määratleb notariaalse lepingu kui täitedokumendi ning notariaadiseadus kohustab notarit kaitsma nõrgemat poolt ja veenduma, et tehing on osalistele selge. Kohtupraktika (sh Riigikohtu lahendid) on aastatega tugevdnud tarbijast laenusaajate kaitset – näiteks tuleb kohtutel kontrollida lepingute kehtivust ka omal algatusel ning võlgnikule on jäetud õigus eraldi hagiga hiljemgi oma argumendid tuua.

Soovitused laenajale: enne notariaalse kokkuleppe allkirjastamist kaalu alternatiive ja pea nõu. Sageli on võlanõustaja abiks teadvustamaks, et kohtumenetlus ei pruugi alati halvem variant olla – eriti tarbijakrediidi puhul, kus kohtus võidaks ebamõistlikke tingimusi vähendada. Kui siiski otsustad kokkuleppe kasuks (näiteks vältimaks avalikku kohtuvaidlust või täiendavaid viiviseid), tee kõik endast olenev, et tingimused oleksid ausad ja teostatavad. Pea meeles, et pärast allkirjastamist oled sa kohustatud seda lepingut täitma ning taganemine on praktiliselt võimatu. Notariaalne kokkulepe võib olla uus võimalus võlast vabanemiseks selge plaani alusel – kuid vaid siis, kui see plaan on realistlik. Seetõttu lähene iga sellise kokkuleppe sõlmimisele ülima tähelepanelikkuse ja ettevaatusega. Oluline on, et laenuvõtja tunnetaks: ta ei ole oma murega üksi ning alati võib küsida nõu või abi enne, kui astuda samm, mis tulevikus määrab tema finantsilise saatuse.

Artikli koostasid ühistööna: AB Napa ja Huuse Õiglusbüroo, Võlanõustaja Kaire Reier